Keevitusprotsesson levinud metallitöötlemismeetod, mida saab kasutada erinevat tüüpi metallmaterjalide ühendamiseks. Keevitatavate materjalide valimisel tuleb arvestada selliste teguritega nagu materjali keemiline koostis, sulamistemperatuur ja soojusjuhtivus. Levinud keevitatavate materjalide hulka kuuluvad süsinikteras, tsingitud teras, roostevaba teras, alumiinium ja vask.

Süsinikteras on tavaline keevitusmaterjal, millel on hea keevitatavus ja tugevus, mistõttu sobib see paljudesse tööstuslikesse rakendustesse. Tsingitud terast kasutatakse sageli korrosioonikaitseks ja selle keevitatavus sõltub tsingitud kihi paksusest ja kvaliteedist. Roostevaba teras on korrosioonikindel ja sobib keskkondadesse, mis nõuavad korrosioonikindlust, kuid roostevaba terase keevitamine nõuab spetsiaalseid meetodeid.keevitusprotsessidja materjalid. Alumiinium on kerge metall, millel on hea soojus- ja elektrijuhtivus, kuid alumiiniumi keevitamiseks on vaja spetsiaalseid keevitusmeetodeid ja sulammaterjale. Vasel on hea elektri- ja soojusjuhtivus ning see sobib elektri- ja soojusvahetusväljadele, kuid vase keevitamisel tuleb arvestada oksüdatsiooniprobleemidega.

Keevitusmaterjalide valimisel tuleb keevitatud ühenduse kvaliteedi ja toimivuse tagamiseks arvestada materjali omaduste, rakenduskeskkonna ja keevitusprotsessiga. Keevitamine on keeruline protsess, mis nõuab materjali valiku, keevitusmeetodite ja töövõtete põhjalikku kaalumist, et tagada lõpliku keevitatud ühenduse kvaliteet ja töökindlus.